Võitluskunst nii kehale kui vaimule

Wing Tsuni ajalugu

Umbes 300 aastat tagasi elas budistlik nunn nimega Ng Mui. Teadaolevalt oli ta kung fu õpilane Shaolinis ja valdas Valge Kure kung fu stiili (Weng Chun Bak Hok Pai), mis pärineb Fujian’i provintsist Weng Chun’i nimelisest piirkonnast. Poliitilistel põhjustel oli Ng Mui koos nelja teise Shaolin kung fu õpilasega (Pak Mei, Miu Hin, Chi Shin ja Fung Do Tak) Qing’i dünastia ametivõimude poolt tagaotsitav. Nii põgenesid nad Fujianist ja hargnesid Lõuna-Hiina eri paikadesse. Ng põgenes Yunani ja Sichuani provintside piiril asuvasse maakonda ning asus elama Tai Leung’i mäel asuvasse Valge Kure Templisse (Bak Hok Koon). Seal võttis ta endale ka mõned õpilased.

Ng Mui oli erakordselt andekas ja entusiastlik kung fu harrastaja. Ta otsis pidevalt enesetäiendusvõimalusi, ehkki ta oli selleks ajaks juba üks kõrgemaid eksperte omal alal. Piirkonnas, kus ta varjupaika otsis, puutus ta kokku mõnede kohalike võitluskunsti tehnikatega, mis olid tema jaoks küllaltki uudsed. Ta ühendas mõningad neist tehnikaist varemõpituga ja lõi uue stiili.

Valge Kure kloostris veedetud ajal kohtas ta noort neidu nimega Yim Wing Tsun. Kuna Yim Wing Tsunil oli probleeme kohaliku jõmmiga, kes tahtis temaga vastutahtmist abielluda, otsustas Ng Mui Yim Wing Tsuni oma õpilaseks võtta.

Yim Wing Tsun, omandades kõik Ng Mui õpetused ning olles jagu saanud kohalikust jõmmist, abiellus oma väljavalituga Leung Bok Chauga. Leung Bok Chau oli Guangdongi soolakaupmees ning valdas samuti võitluskunste. Olles sõbralikus võitluses oma naisele alla jäänud, palus Leung Bok Chau Yim Wing Tsunil õpetada talle, mida too teadis ja valdas. Koos arendasid nad stiili edasi.

Leung Bok Chau andis oma teadmised edasi Leung Lan Kwaile, kes oli taimedega ravitseja osteoloogia alal (luustikuhaigused). Ng Mui poolt väljatöötatud stiilil ei olnud nime ja kui Leung Lan Kwai küsis, mis stiiliga on tegu, nimetas Leung Bok Chau stiili oma naise auks Wing Tsuni rusikaks (Wing Tsun Kuen).

Rusikas ja kaigas

Leung Lan Kwai oli endale õpilaste võtmisel erakordselt valiv – kogu elu jooksul oli tal vaid kaks õpilast. Üks neist jõudis temalt õppida vaid mõningaid rusikatehnikaid; kuid teine, nimega Wong Wah Bo, päris temalt kõik tema teadmised. Wong oli ühe ooperitrupi näitleja. Noil aegadel reisisid ooperitrupid mööda jõgesid paigast paika, et anda etendusi, vedades kõiki näitlejaid, abipersonali ja varustust punaseks maalitud laevukestel. Punane oli taoliste rändteatrite tunnusvärviks. Siit tuli ka rändooperiteatri näitlejate hüüdnimi “punaste džonkide jüngrid” (džonki on teatud liiki hiina jõepurjekas). Paljud punaste džonkide jüngreist valdasid mõnda võitluskunsti stiili, mis oli teatritöös möödapääsmatu.

Wongiga samal alusel töötas üks madrus, kelle nimi oli Leung Yee Tai. Wong avastas peagi, et Leung Yee Tai oli väga osav pika kaika võitluses. Leung Yee Tai poolt kasutusel olnud tehnika oli tuntud kui „kuue ja poole punkti pika kaika“ tehnika. Leung oli seda õppinud budistlikult mungalt Chi Sin’ilt, Ng Mui kaasõpilaselt Shaolini päevilt, kes, nagu Ng Muigi, oli pakku läinud, püüdes vältida vangivõtmist Qing’i valitsuse poolt. Chi Sin oli end kord maskeerinud punase džonki kokaks ning õpetanud pika kaika tehnikaid Leung Yee Tai’le. Wong ja Leung imetlesid siiralt üksteise tehnikaid ning otsustasid võrrelda ja vahetada oma teadmisi. Koos õnnestus neil muuta ja lihvida pika kaika tehnikaid ning kohandada need Wing Tsuni süsteemiga. Nõnda kirjutati ka Leung Yee Tai nimi Wing Tsun’i ajalukku.

Fatshani võitlejad

Vanas eas andis Leung Yee Tai oma oskused edasi Leung Jan’ile, kes oli taimedega ravitseja Fatshan’ist. Fatshan, mis asetses paljude teede ristumiskohas Pearl’i jõe lähistel, on tihedalt asustatud linn ja vilgas kaubanduskeskus Guangdongi provintsis. Leung Jan kasvas üles jõukas perekonnas, õppides ravitsemistarkusi. Ta oli haritud, heade kommetega ja viisakas. Õpingute lõppedes avas ta apteegi ja asus tegutsema ravitsejana Fatshanis. Et tema ametialased teadmised olid väga põhjalikud, õitses tema äri ning ta patsiendid hindasid teda kõrgelt.

Vabal ajal huvitus Leung Jan kirjandusest ning üllatuslikul kombel ka võitluskunstidest. Ta oli õppinud mitmeid erinevaid stiile, kuid polnud kaugeltki rahul oma oskustega. Kogu elu oli ta otsinud ideaalset tehnikat ja ideaalset õpetajat, kuid tulutult. Siis aga kohtas ta Leung Yee Tai’d ning tutvus tema Wing Tsuni süsteemiga. Leung Jan’il tekkis selle unikaalse kung fu stiili vastu sedavõrd sügav huvi, et ta pühendas kogu oma ülejäänud elu selle õppimisele ning oma oskuste lihvimisele. Peagi sai ta oma saavutuste poolest laialdaselt tuntuks. Kuuldused temast ulatusid paljude kung fu võitlejate kõrvu ning need sõitsid Fatshani, et teda võitlusele kutsuda. Ent Leung Jan võitis neid kõiki. Lõpuks teenis ta endale Wing Tsun kung fu kuninga tiitli. Selle tagajärjel pandi paljudele talumajapidamistele sealkandis nimeks Leung Jan või Wing Tsun.

Leung Jan ei pidanud Wing Tsuni õpetamist elukutseks, aga tema isiklik huvi võitluskunsti vastu ärgitas teda võtma mõningaid õpilasi, kelle hulka kuulusid ka tema kaks poega, Leung Bik ja Leung Tsun. Kõige silmapaistvam tema õpilaste hulgas oli aga Chan Wah Shun. Chan omas valuutavahetuspunkti ja ümbruskonnas kutsuti teda hüüdnimega Chan Rahavahetaja. Chan oli saanud väga vähe haridust, aga oli loomupäraselt andekas, kannatlik ja sihikindel. Ta oli „mees turult“ ning seega tihedas kontaktis ühiskonna alumise kihiga, kus kaklemine oli vaidluste lahendamise tavapärane viis. Chan’il oli seega hulgaliselt võimalusi õpitavat praktikasse panna. Ta edenes jõudsasti ning lõpuks sai temast oma meistri järglane Wing Tsuni stiilisisese juhina tollel ajal. Kuuldused temast levisid suhteliselt kiiresti ja kaugele ning jõudsid lõpuks Qing’i valitsuse ametiisikute kõrvu. Viimased tegid Chan’ile ettepaneku asuda valitsuse teenistusse juhtiva kung fu õpetajana Kaheksa Lipu sõdalastele, nagu kutsuti Qing’i armeed. Chan ei jäänud siiski sellesse ametisse kuigi kauaks, naastes Fatshani jätkama oma kung fu teekonda. Nagu ka tema õpetaja Leung Jan, pidas Chan kung fu õpetamist pigem huvialaks kui ametiks.

Oma kolmekümne kuue õpetaja-aasta jooksul treenis Chan kuutteist õpilast, kelle hulka kuulus ka ta oma poeg Chan Yu Min, kes hiljem tegi omale nime kui „pika kaika kuningas üle seitsme provintsi“. Samuti väga silmapaistev Chan’i õpilane oli Ng Chung So, kes, olles omandanud kõik Chan’i oskused, hakkas teda abistama treeningute andmisel tema õpetajakarjääri viimastel aastatel.

Chan võttis oma viimase ja noorima õpilase vastu kui ta oli juba seitsekümmend aastat vana. Noor õpilane oli sel ajal ainult kolmeteistkümneaastane, kuid oli tulihingeline Chani ja Wing Tsuni austaja. Chan õpetas poissi kolm aastat, kuni oma surmani. Samal aastal saatsid poisi vanemad ta Hong Kongi õppima. Kui Chan võttis selle noore poisi oma viimaseks õpilaseks, ei oleks ta osanud uneski näha, et viimasest saab Wing Tsuni võitmatu meister. Tema nimi, suurem kui ühelgi tema eelkäijaist, sai tuntuks kõikjal võitluskunstiga tegelejate ringkondades. Tema kuulsus oli teenitud raskelt, usinuse ja kannatlikkusega. See mees ei olnud keegi muu kui suurmeister Yip Man.

Meistrite meister

Yip Man, Wing Tsun kung fu suurmeister, oli kaheksanda põlvkonna aadlik. Ta kasvas üles jõukas peres, mille omanduses oli tohutusuur põllumaa ja palju kinnisvara Fatshanis. Temast võinuks väga hästi saada ärahellitatud nooruk, kellele kõik ette ja taha ära tehakse, ning kes mitte kunagi ei vaeva end füüsilise pingutusega.

Yip-Man
Suurmeister Yip Man 

Ometi näitas ta kõigi üllatuseks üles erilist huvi võitluskunsti vastu. Ta hakkas Wing Tsuni õppima noores eas, kolmeteistkümneaastasena, ja praktiseeris oma selleaegse õpetaja, Chan Wah Shun’i käe all kolm aastat. Chan’i surma järel läks Yip Man Hong Kongi õppima. Seal sai ta keskhariduse väärikas katoliku koolis, Hong Kongi St. Stephen’i kolledžis. Saatuse tahtel sattus Yip Man Hong Kongis kokku Leung Bik’iga. Leung Bik oli Leung Jan’i vanem poeg ja Chan Wah Soon’i, Yip Man’i õpetaja kung fu vend. Leung avastas, et Yip’il olid olemas kõik vajalikud eeldused, sobiv temperament ja ellusuhtumine ning pakkus pikalt mõtlemata end õpetama Yip’ile kõike, mida ta oma isalt, Leung Jan’ilt õppinud oli. Yip õppis Leung Bik’i käe all mitmeid aastaid Wing Tsuni saladusi. Ta ei olnud oma saavutustega aga ka peale seda veel rahul.

24 aasta vanusena pöördus ta tagasi Fatshani. Seal veetis ta palju aega, harjutades koos oma vanema treeningkaaslase, Ng Chung So ning tema õpilastega, lihvides oma oskusi peaaegu täiuseni. Fatshani aegadest on Yip Man’i kohta liikvel palju lõbusaid lugusid ja legende. Räägitakse, et kord oli ta välgukiirusel löönud teda ähvardava sõduri käes oleva püstoli küljest ära pardunisalve; et jalalöögiga löönud ta puruks ukse, mis oli tehtud mehe käe jämedustest lattidest; et ta oli pidanud hulgaliselt kahevõitlusi ning iga kord saanud vastasest võitu juba esimeste sekundite jooksul.

Vaatamata oma kuulsusele, milles temaga ei suutnud võistelda mitte keegi, ei olnud Yip Man’ile kordagi pähe tulnud hakata oma oskusi teistele õpetama, isegi mitte omaenda pojale. Ent Teise Maailmasõja ajal, kui suur osa Hiinast oli Jaapani sõjalise võimu all, hävitati tema perekonnale kuuluvad viljakad põllumaad ning elu muutus tema jaoks raskeks. Kui jaapanlased jõudsid Fatshani linna, kuulis Yip Man’ist peagi ka jaapanlaste väejuht, kes kutsus Yip’i jaapani sõdurite instruktoriks. Lojaalsusest oma riigi suhtes ja vihast vallutajate vastu keeldus Yip pakutud ametipostist.

Peale sõda asus Yip koos perekonnaga elama Hong Kongi. Tema eneseuhkus ja haruldane temperament, üheskoos faktiga, et ta oli sündinud jõukasse perre, muutis tema jaoks sobiva töö leidmise väga raskeks, ning mõnda aega elasid tema ja ta perekond vaesuses. 1949 kutsuti ta ühe lähedase sõbra soovitusel andma kung fu tunde restoranitöötajate ühenduse liikmetele Hong Kongis. Algul ei pidanud restoranitöötajad Yip Man’i õpetustest eriti lugu, kuna Wing Tsun Kung Fu ei tunudnud esmapilgul neile olevat kuigi köitev. Selles puudusid kõrged jalalöögid ja uhked asendid, mis iseloomustasid teisi kung fu stiile. Liiati ei olnud Yip Man’il, nagu tema õpetajalgi, erilist soovi oma oskustega uhkeldada, rääkimata avalikest demonstratsioonesinemistest.

Peale kaheaastast instruktorina töötamist, kus tal oli õpilasi vähevõitu, rajas ta omaenda võitluskunsti kooli ja hakkas sinna vastu võtma ka teisi õpilasi peale restoranitöötajate. Mitmed tema endistest õpilastest, kes olid tema käe all õppinud kaks aastat, tulid appi kooli rajamisel. Alles siis hakkas Wing Tsun äratama kung fu fännide hulgas laiemat tähelepanu. Hiljem, kui Yip Man’i juurde tuli õppima üha enam ja enam õpilasi, pidi ta oma kooli kolima suuremale pinnale. Yip Man’i ja tema praktilise kung fu kuulsus levis kiiresti ning kaugele, meelitades ligi üha kasvavat hulka huvilisi, muuhulgas Hong Kongi politseijõudude seast.

Wing Tsuni propageerimise eesmärgil asutas Yip Man 1967. aastal oma õpilaste abiga Hong Kongi Wing Tsuni Sportliku Assotsiatsiooni, avas uusi klasse ja hakkas asetama suuremat rõhku ka Wing Tsuni tutvustamisele laiema avalikkuse ees. 1970. aasta maikuus, kui tema gümnaasium oli saavutanud stabiilsuse, otsustas ta ise õpetamisest tagasi tõmbuda, et elada vaikset elu. Gümnaasiumi juhtohjad andis ta üle oma lemmikõpilasele, Leung Tingile.

Pensionipõlves võis teda tihti nii hommikuti, pärastlõunati kui õhtuti näha teemajas teed joomas, kas üksinda või õpilaste seltsis, naerdes ja naljatades ning unustades alati, et ta on nende õpetaja. „Milleks teha tähtsat nägu? Tähtsal positsioonil on see, kes on teeninud ära inimeste austuse.“ Selline oligi tema elufilosoofia.

1970 ja 1971. aasta vahel sai Bruce Lee’st, kes oli üks Yip Man’i õpilasi, kuulus kung fu filmistaar. Kuigi Lee’d tunti rohkem Jeet Kune Do järgi, oli paljudele inimestele teada, et ta on olnud mõnda aega Yip Man’i õpilane. Yip aga ei tundnud kunagi uhkust selle üle, et tema endine õpilane on superstaar. Miliganes inimesed talle selle üle oma vaimustust avaldasid, ta ainult naeratas vastuseks. Harva vaevas ta end ka sellega, et hakata ümber lükkama põhjendamatuid kommentaare või vildakaid arusaamu Wing Tsuni teooriate kohta. Tõde oli tõde ja Yip Man oli Yip Man. Ta ei näinud Wing Tsuni kui stiili seisukohast mitte mingit vahet, kas ta oli Bruce Lee’d õpetanud või mitte.

2. detsembril 1972 suri suurmeister Yip Man, jättes maha suurepärase kung fu stiili ja igavesti kestva missiooni, mida kannavad edasi tema järgijad.